and you haven`t called yet

and now your`e coming home ...

õpitud sain kõik juba päevapoole. tubli. asjad on vaja ainult kotti laduda. eitahaeiviitsieitee.
jonn? ei.
niisama olen pettunud.
selles, et ta enam ei helista.
selles, et mõni tegelane kolmandal siiski ei tule. (niipalju siis pikkadest jutustamisplaanidest...)
selles, et mul ikka veel ei ole abs motivatsiooni.
selles, et minust sõltub tegelikkuses nii vähe ...
ja nii mitmes asjas veel, mis on mu peas kinni ja millest ma kirjutada ei viitsi . või millest isegi ei taha.või millest ei ole mõtet. sest nagunii olen ma miljonükstuhatseitsesadaviis korda seda kõike juba öelnud, karjunud, röökinud, vaikinud, sosistanud.. ja mis see üks vihane või vähemvihane postitus siin muuta võiks - emotsioon jääb samaks.

ma tsillisin täna väga ohtralt oma emmega ringi .
mul on vahva emme. ja me väidetavalt oleme ühte nägu .
tore.

tööjuures põles piinakamber .
uudised olid kõik seda uudist täis.
ainult mina kuulsin läbi teiste inimeste sellest - olin terve päeva Guns N Roses`i lummuses.
hea, et kõik nüüd korras on.
teisipäeval lähme investigeerime üle .
oeh.
häda kohe selle linnusega .


mina ei tea.
ma lähen magama vist nüüd .
jah.lähengi.