kolmas post tänase jooksul.

Ei pole paremuse pool. ja öelda ka suurt midagi pole.
aga sellegipoolest parem kui tühjus.
tulin koolist tulema. ei jaksanud enam. tiba ebamugav on istuda ja mõelda, kui nutt kurgus kratsib. ma ei oska ei suuda ei taha.
oeh. ja see meeleheitlik kõne, mille ma tegin. polnud talle helistanud nii umbes peaaegu kuu aega juba. tema jaoks on kõik ikka sama. mina ei saa endaga jätkuvalt hakkama. või siis ei saa enam hakkama? ennem oli kuidagi kergem - kui ei näinud, siis ei tundnud. praegu on teistmoodi.
et isegi kui ei näe, tunnen rohkem kui enne kunagi varem ja teiste puhul.
täna peaksin siis seletama, et miks ja kuidas ja misajast? sõltumata sellest, et tal nagunii täiesti ükstapuha on. eks ma siis seletan. halan ja seletan.
ei taha nutta täna rohkem, see kammib liiga sisse. see hääl, see tunne, kui midagi ei taha tunda. see ei ole enam vabastav ja hea. see on juba selline agoonialähedane.
aga saab hakkama ja üle.
peab saama.

will wories blend.?
ofcourse they will. everything eventually blends.