saundträkk - the cranberries "zombie"

in your head, in your head..
mõtlesin praegu, kui sõltuv ma oma pisikestest vidinatest olen. ma ei lähe peaaegu mitte kunagi toast ilma empekata välja, ma lihtsalt vajan tänaval kõndides oma saundträkki kõrvu kõlama.
ma ei oska ilma märkmikuta oma asju planeerida, ikka on vaja midagi üleas kirjutada ja meelde jätta või kuhugi sodida. kompensatsioonkäitumine kindlast mingil viisil.
ilma käekellata on kuidagi harjumatu ja see pisikese kiviga sõrmus mu vasakus käes on ka nagu aamen kirikus.
kas keegi on mind kunagi ilma taruvaiguta pikemal tripil näinud? ei? see on järjekordne kiiks -ma pean teadma, et kui mu hääl suvatseb mu maha jätta, saan ma ta tagasi meelditada.
mulle meeldib, kui mul on kotis alati tagavarapaar sokke, sall ja midagi näksimiseks.
mulle meeldib üldse, kui ma saan kõik oma vajalikud jubinad kaasa vedada (selleks ongi mu seljakotis tavaliselt kaks laadijat, lisaks muule kraamile, junou.)
mulle meeldib, kui mul on raamat alati kotis kaasas, siis saan ma kuskil oodates lugeda (järjekorrad, mu rõõm..)
mulle meeldib, kui mu kaamera kotile raskust lisab, et kui tahtmine tuleb, saab selle välja võtta ja headust pildistada.
mulle meeldib,kui ma saan vajadusel helistada või mõne sõnumi saata. mulle meeldib.
aga samas, ma sõltun sellest kõigest niivõrd palju.. olen harjunud oma pisikeste vidinate ja ei oska enam ilma olla. sõltlane, aight;))



ma ei tea, misjaoks see tekst siin on.