las ma ütlen.

ei, ma ei taha öelda,et "Kallis, Sul on ilus naeratus," ega Chalice`i tsiteerida. ma tahaks hoopi midagi õelat ja vastikut öelda. mul on kõrini sellest, et siin klassis ei toimu viimasel ajal muud, kui üks suur õelutsemine ja objektiseerimine. mitte, et oleks hull feminist, aga lihtlabaselt on kuidagi tobe kuulda ainult suurt ümmargust teemat kellegi keha ümber päevad läbi. kõriauguni!
see ei ole lapsik, see on haige. neil tüüpidel on midagi väga puudu - variant, et nad on näljas on kõige loogilisem, või siis on nad lihtsalt kuidagi väga fantaasiavaese mõttemaailmaga. kõik jutt keerleb pidevalt selle ümber, kuidas kedagi panna ja kas panna ja järgmise teema alapunktina arutatakse läbi meie kõigi kehad. kui andekad. huvitav, kas nad on üleüldse reaalses elus mingeidki kogemusi omandanud, või põhineb kogu nende jutt nende väärastunud fanaasial, mis päevastpäeva kordub ja milllest midagi uut oodata polegi?
no tore teada, et neil nii kõrge enesehinnang on, kui nad tõesti reaalselt arvavad, et kõik neile kätte annavad, kui nad ainult inimestele otsa vaatavad.
jep, me oleme tõesti sillas, totaalselt. ma ei tea, me varsti Keiuga vist läheme ja andume jutule:d
IDIOOTIDE MAA, TERETULEMAST!