eilne õhtu.

13.01.2008, kell 22.32, kodus.
Nõndaks. Lõpetasin just igasuguse trükkimise. Uurimustöö rastadest võtab mõnuga ilmet ja empsu kooliasjad sain ka valmis.
Tirisin pildid arvutisse ja majandasin oma kaustad korda, selline… igapäevane värk. Ja suurtmidagi ei ole juhtunud. Olen jah igav inimene. Ma ei usu, et teid huvitab, kuidas ma koristan ja pesu pesen ja süüa teen ja nõusid pesen ja vihma üle vingun ja nurisen mõne kallal. Las see seekord siis hoopiski jääb. ma pean õppima asju positiivsemas plaanis vaatama, nägema, et millekski on kõik alati hea. Ei saa ju ometi ainult mõttetusi näha. Kõik ei saa olla ainult varjus. Valgus jääb seljataha. Niiet tuleb ennast ainult ringi pöörata ja nägu päikese poole pöörata ning jäävadki varjud seljataha.^^
Kerge öelda ja raske teostada.? Mitte oluliselt. Peab lihtsalt mainima, et ma olen piisavalt laisk ja vinguda ja poriseda on palju kergem kui üritada halvas head näha. Õnneks on laiskus võidetav. Minu arvates on see samasugune meelteseisund, kui iga teinegi emotsioon.
Selline teadmine siis.
mm. ma otsustasin, et ma lähen kolmapäeval arstile. Avastasin mingi toreda allergia, millega nädal aega Claritine`i abil võidelnud olen . Ema arvab, et see on tingitud pähklite söömisest. Ma usun, et tal võib isegi õigus olla. Aga et. On teil kunagi pähklitest käelabad paiste läinud.?xD või noh. Sügelevad ka, aga see on väike selle kõrval, et ma olen aegajalt paistes, right.
Pluss mingised kaitsesüstid on mul ka tegemata. Deetanus ja midaiganes. Niiet kolmapäeval tuleb arstitripp:
Mida ma veel avastanud olen.? Mm. Et ma olen suht õel.
Mõtlesin eile õhtul suhteliselt palju sellele, mismoodi see aasta meile alanud on. Tegelikult ei ole see ju õelus ka. See on lihtsalt selline.. arusaamatus. Et mida ei näe, seda ei ole, aga mis kohale jõuab on kuidagi liigagi ideaalilähedane. Khm. Mis sellest nii välja tuleb, kui kogu suhtlus niimoodi seinast –seina kõigub ja vastavalt emotsioonivahetusele kameeleonina värvi muutma jääbki!?
Tahtes kõiges head näha, siis selle põhjal usun ma, et tulemas on ikka vägagi põnev aeg. Mind tõsimeeli ja isegi hullunult huvitab, mis sellest loost välja kujuneb ja kes millist rolli seekord mängida saab. Ja ei, sellest ei tule elumängufilm, kus Sa võid sädeledes tuppa astuda, veidike tähetolmu põrandale maha jätta ning siis sama targalt uuesti väärika sammuga toast välja jalutada. Seekord tuleb arusaamatused selgeks rääkida. Mina panin reeglid paika, Sinu asi on tulla ja mängida. See ju polegi nii raske – lihtsalt ütled, mida mõtled ja lased mul lõpmatuseni seda mängu Sinuga – Sinuta – Sinuga mängida. Isegi siis, kui Sina unustad, jätkan mina mängu. Ja siis meenub see ka Sulle. Igavesti kestev lapsemeelsus ja õnn väikestest asjadest. Polegi nii raske kui tundus, eks. anna siis teada, kas ma võin Sinuga arvestada. Läks.
Ma peaksin magama minema. Samas on voodiserval John Irving`u „veemeetodimees“ oma järge ootamas, ja kuna ma olen vist juba nädal aega igal õhtul oma tund aega selle seltsis veetnud, on mul raske sellest harjumusest lahti öelda. Kurjam. See on hea hoogne. Ja oeh. Saab varsti läbi ka. Aga selline õrnalt inspireeriv vist ka. Ma ei tea, see tekitab mulle vahepeal nii häid mõtteid ikkagi. Niiet, ma pean selle veel täna kätte võtma. J
Seega. nägösh.