vanad mõtted uues kuues:)

Dagö "Näitleja"
(Üks lugu,mis võtab üleni enda sisse kaasa ning paneb kaasa mõtlema.)
Hallid hommikud ja igavene süü.
Mulle tuleb selle looga oma eilne eksamil kirjutatud kirjand meelde,see oli ka teatriteemaline.Aga see selleks.Leidsin mingid kunagiammu kirjapandud mõtted,Las nad siis olla siin.



...Viimasel ajal on kõik kuidagi nii omas mullis,et ei saa ise ka aru,kus midagi tõelist algab ja kus illusioonid lõppevad.Tahaks teada.Olen endale vastumeelne,kui unistused kasvavad üle pea.Kui ma ei suuda kõike endale hoida,kui mõtetest saavad dramatiseeringud elu kujutavasfilmis.Ja Oscareid ei jaga mina.Ja kohati olen ise kõrvalosatäitja,kes ei mängi oma rolli just kõige paremini.Ja keegi ei oska öelda,kuidas see film lõppeb.Igakord juhtub sama.Aga kõigile erinevalt.




...saal oli pime.Ainsaks valgusallikaks oli õlilampi meenutavmahedat valgust kallav valge kupliga lamp lava keskel.Saalis valitseshaudvaikus.Lava äärele istus valge tüllkleidiga tüdruk ja kõlgutas mõtlikult oma valgetes sukkpükstes peenikesi jalgu.Kleit kahises imelikult.Ta sulges silmad.Tüdruku selja taha seisis musta riietatud sünge ilmega lavapartner.Ta oli poiss.Ta asetas oma mustaks värvitud käed tüdruku õlgadele.Valge polosärgiõlaosadele jäi kaks süsimusta käejälge.Tüdruk pöördus ringi ja vaakus hinge.POiss pani ette valge maski ja põgenes.Nad ei kohtu enam kunagi.




Otsid,kuid ei leia.Vaatad,kuid ei näe.Kuulad,kuid ei kuule.Kõik läheb mööda,ka see,mis hiljem tundub tähtsana.
Vaikus ütleb rohkem,kui pikk jutuajamine.oleks aeg õppida vaikima...
______________________________________________________

Tänaseks aitab.
Järgmise korrani!
Alati Teie,Kärt.